Kodune keskkond
Iga lapsevanem soovib oma lapsele parimat. Montessori pedagoogika toetab last eluks vajalike oskuste õppimisel. See toimib nii edukalt, sest kogu meetod põhineb lapse enda loomulikul arengul.
Montessori pedagoogika sobib väga hästi ka kodus rakendamiseks. Iga kodu ja pere on omanäoline, seega erinevad teineteisest ka Montessori kodud. Mõnes peres järgitakse vaid peamisi kasvatuslikke põhimõtteid, teises luuakse lisaks terviklik koduõppe keskkond erinevate valdkondade vahenditega. Iga lapsevanema enda otsustada on, kas ja millised vahendid osta, millised ise teha ja millised asendada argielu kogemustega.
Täiskasvanu oma isiksuse ja tegevusega on lüliks lapse ja keskkonna vahel, seda nii koolis kui kodus. Arenguetappidega arvestades ja last jälgides on võimalik tundlikke perioode ära tunda ning lapse tärkavast huvist lähtudes talle erinevaid arenguvajadustele vastavaid tegevusi pakkuda. Kõige olulisem ongi lapsevanema teadlikkus, suhtumine lapsesse ja maailma.
Montessori põhimõtetega tutvumiseks võib allikakriitikat unustamata internetist inspiratsiooni ammutada, mõnel kvaliteetsel (neti)kursusel osaleda, põhjalikuma huvi korral tasuks aga kindlasti ka Maria Montessori enda raamatuid lugeda.
Kuidas alustada Montessoriga kodus:
- Kaasates lapse igapäevaelu tegemistesse ja toimetustesse.
- Luues turvalise kasvukeskkonna, mis toetab lapse iseseisvat tegutsemist.
- Õpetades lapsele kombeid ja reegleid, et laps võiks võimalikult iseseisvalt ja turvaliselt nii kodus kui väljaspool kodu asju ise uurida ja proovida, teistega suhelda ning õppida.
- Vältides lapse tegevustele vahelesegamist või tarbetut abi pakkumist.
- Toetades lapse aktiivsust ja julgustades teda maailma avastama!
(Allikas: Eesti Montessori Ühing)
0–6 aastat
Esimesed kuus eluaastat on tohutult suur füüsilise ja psüühilise arengu aeg lapse elus. Montessori järgi on esimene arenguetapp kriitilise tähtsusega, sel perioodil moodustub kogu isiksus. Kuni kolmeaastase lapse füüsilist ja psüühilist arengut ei ole võimalik eraldiseisvana käsitleda, füüsiline areng järgneb psüühilisele arengule. Lapse füüsiline areng on terviklik, ta areneb pealaest jalataldadeni. Lapse immuunsüsteem on nõrk ja esimese arenguetapi jooksul võibki laps tihti haigestuda.
0–3. aastane laps võtab lakkamatult ümbritsevast keskkonnast infot vastu. Õppimine ei ole teadvustatud, vaid toimub justkui iseenesest, seda eelkõige tänu vastuvõtlikule meelele (absorbent mind). Laps omandab keele ning erinevaid kognitiivseid ja motoorseid oskuseid.
Esimese arenguperioodi teise poole märksõnadeks on “Mina ise!” 3–6. eluaastal on esiplaanil lapse füüsiline iseseisvumine. Laps kinnistab ja täiustab esimese kolme eluaasta jooksul õpitud motoorseid oskuseid ja meie vastutusel on pakkuda lapsele tema arengutasemele vastavaid iseseisvaid tegevusi ja liikumisvõimalusi. Füüsilise arengu seisukohalt on tähtis anda lapsele võimalusi oma jõudu proovile panna, lastes tal näiteks raskeid esemeid tõsta ja kanda ning pikki vahemaid kõndida. Montessori nimetas seda maksimaalseks pingutuseks (maximum effort).
Lapse tegutsemine ja õppimine muutub teadvustatumaks ja sihipärasemaks. Last huvitavad oma kultuuri kombed ja see ongi parim aeg lapsele sotsiaalsete oskuste õpetamiseks.
3–6. aastane väikelaps on konkreetne mõtleja ja õpib kõige paremini selgete käegakatsutavate vahendite abil.